4.juunil toimunud EMS sarja Paluküla 100 maratoni jaoks olid Raplamaa KoMo entusiastid eesotsas Peeter Tarvisega Paluküla hiiemäe ja Keava linnamägede vahele kokku pannud huvitava ja vaheldusrikka raja. Ring mille pikkus Polari järgi oli veidi üle 51 km pakkus osalejale kõike. Küngastel turnimist, metsa-singleid, kruusa, põllu-äärseida raputavaid radu jm. Kuiv lehekuu oli teinud võimalikuks viia rada läbi Sannikovi maa ja muude lodide kohtade koos Kuldse Värava silla ületamisega.

Sõidu võitis EMS sarja suurimaid favoriite – Alges Maasikmets (Team Extreme) ajaga 4:08:19, Peeter Pruusi (KoMo) 4:10:38 ja Raido Kodaniporgi (Arctic Sport Clubr) 4:14:23 ees. Naiste esikolmikusse mahtusid üldkokkuvõttes 26. kohaga lõpetanud Greete Steinburg (SK Rakke/Fuji) ajaga 5:16:51. Talle järgnesid Inge Kool (TÜASK) 5:38:43 ja Jana Matvejeva 5:45:23. Üllekas oli seekord naistest neljas ajaga 6:25:00.

Meie poolt olid veel rajal Jansa (kes seekord läbis ühe ringi), Aks (5:45:16), Luiks (6.25:00) ja Flash (6:45:52).

Flashi kommentaar: Stardis taaskord tuttavad näod. Esimene ring sujus OK. Paaril korral kangestusin Keava uutel võsalõikudel. Võrreldes üle-eelmise aastaga oli raja pehmeim lõik kõva kui kurat ja isegi minusugusel raksel mehel ei tekkinud seal suuri probleeme. Esimese ringi sõitsin end tagasi hoides ja kokkuvõttes 2:56 oli plaanitust neli minutit kiirem.

Teisel ringil aga hakkas juhtuma seda, mida ei oodanud. Pärast raudteed said Luiks ja Yllekas mind kätte. Otsustasin need Merko singlid nendega koos läbida (loe sabas püsida). Järgneval kruusateel tundsin, et palavus võtab oma ja pean tempos alla andma. Klubikaaslastele jaksasin veel ütelda, et pange minema, ma jään tiksuma omas rütmis. Tarsi taluhoovini meie vahe väga suureks ei läinud, kuid siis sai palavus must jagu ja järgmised 10-15 minutit veetsin Tarsi talu pingil, kus kohalikud lapsed mind ohtralt külma veega kopsikust turgutasid.

Seejärel uuesti sadulasse ja teele. Keava-mäed tulid vaevaliselt. Seejärel lootsin et küll keegi tagant tuleb ja saan mööda kruusa ja metsateid kellegagi koos liikuda. Aga võta näpust. Järgmisena sai mind kätte Urmas Väärtnõu ja see oli alles 6 km enne lõppu. Üritasin küll 1-2 km jooksul temaga koos püsida. See ponnistus lõppes uuesti keema minemisega ja nii ma siis neid viimaseid kilomeetraid tiksuma jäin.

Kui Paluküla hiiemägi sai võetud, sain kergendatult ütelda, et seekord (3. osaluskorral) tulen lõpuni. Hiiemäelt laskudes sain üle 70 km/h kiiruseks. Tiksusin selle viimase kilomeetrise pauna kuidagi ära. Finišis olid sõbrad-tuttavad ees. Peakorraldaja lõi patsu ja andis tagajooksu kettalise auhinna (lahe 🙂 ) ning kesvajook maitses supikõrvale kui õlitatult. Aasta pärast uuesti rajal.

Luiksi kommentaar:

Seekord olid rajal kõige raskemad (vähemalt minu jaoks) raputavad heinamaa lõigud. Veelkord sai kinnitust, et klubivormi püksid üle 3 tunni sõitudeks ei kõlba, eriti sellise palavusega. Nii p****s pole mu tagumik veel olnud. Teise ringi sõitsin enamasti püsti, ainult kruusal üritasin natuke sadulale toetuda. See muidugi hakkas nii kätele kui ka jalgadele. Rahulikuna plaanitud sõidust sai päris lõpuks korralik treening.